KUKKUMISKOOLITUSED

 

 

„Ohutu kukkumise“ ehk “Falling Safely” (FaSa) projekt

 

Õige kukkumisviisi õppimine ja kukkumisele reageerimine on treenitav oskus.

 

Juulis ja augustis toimus ratsasliidu egiidi all ja Tallinna Ratsaspordikooli eestvedamisel ratsakooli suvise ratsalaagri raames esimene kukkumiskoolitus ratsutajatele. 4-päevase koolituse käigus tehti sadu kukerpalle ja prooviti kukkumist ka sammu tegeva hobuse seljast.

Ühe lapsevanema ja ratsakooli juhataja Jana Vassiljevi eestvedamisel sai projekt hoo sisse 2025 aasta kevadel, kui leiti toetusrahad ja treener, koolitust läbi viima. Idee leidis toetust ka ratsaliidus, kes viis koolitajad kokku maadlusklubi Nelson 40-aastase staašiga treeneri Igor Annusega. Projektiga liitus ka Teadliku Ratsaniku eestvedaja Kersti Tael, kes plaanibki õppida kukkumiskoolituse läbiviijaks.

 

„Ohutu kukkumise“ projekti eesmärk

FaSa projekti laiem eesmärk on suurendada ratsanike teadlikkust kukkumistreeningu vajalikkusest ja pakkuda igas vanuses ratsutajatele kukkumisõpetust.

Projekt on loodud eeskätt Tallinna Ratsaspordikooli õpilastele, pikema plaaniga laiendada koolitusest osavõttu ka teistele ratsakoolidele ja -klubidele.

Uuringute tulemuste järgi juhtub kukkumisi sagedamini hobustega maastikul ratsutades, koduväljakul ja takistussõidu treeningutel.

Ratsutajad peavad õppima õigeid kukkumistehnikaid, et vähendada vigastuste riski. Uuringud näitavad, et ratsanikel on väga lühike aeg kukkumisele reageerimiseks, mistõttu tuleb harjutada automaatseid refleksreaktsioone. Õige treening ja harjutused aitavad kaasa turvalisele kukkumisele ja vigastuste ennetamisele.

 

Milleks ratsutajale kukkumisõpe?

Kukkumine on üks peamisi ratsutamisõnnetuste põhjustajaid, millel võivad olla tõsised tervisemõjud.

Kukkumistreeningu käigus saab arendada ratsaniku keha reaktsioonivõimet ja vajalikke liikumismustreid, et suurendada tema enesekindlust ja hoida end kukkumise korral tegutsemisvõimelisena.

Kukkumistreening aitab vähendada vigastuste riski, suunates kukkumisel kehale mõjuvaid jõude õiges suunas.

 

Ratsutamisel saadud vigastusi saab ennetada

Ratsaspordi ohutuse uuringud on näidanud, et ratsaniku reageerimisvõime mängib olulist rolli õnnetuste ennetamisel ja vigastuste vähendamisel. Kiire reageerimine ootamatutele olukordadele, nagu hobuse ehmumine või komistamine, võimaldab ratsanikul säilitada tasakaalu ja kontrolli.

Statistika näitab, et hästi treenitud reageerimisvõimega ratsanikud satuvad harvemini tõsistesse õnnetustesse. Ratsanikud, kes on harjutanud kukkumist, saavad kukkumise korral vähendada võimalikku vigastusohtu.

Ratsutades võib hirm saada oluliseks riskifaktoriks – hobused peegeldavad meie käitumist. Kui ratsutaja pinges on, märkab hobune seda koheselt. Kukkumistreeninguga saame ratsaniku hirmu kukkumise ja vigastuste ees vähendada.

 

Ratsutajatel on kõrgem kukkumisrisk

Ja seda sõna otseses mõttes – hobuse seljas istudes on kukkumiskõrgus üle 180 cm. Lisaks moodustavad ratsutaja ja hobune ühtse terviku ning kukuvad sageli koos, mis võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi mõlemale. Näiteks kui hobune ehmub või tõrgub takistuse ees.

 

Ratsaniku reageerimisvõime aitab vähendada vigastusohtu

• Ratsanikul on 500–1000 ms (½ kuni 1 sekund) aega reageerimiseks.
• Kukkumisaeg sõltub kõrgusest ja hobuse liikumiskiirusest.
• Koolitatud ratsanik suudab oma reaktsiooniaega parandada.

Põhilised vead, mida ratsutajad kukkumisel teevad

• Suutmatus lasta lahti ratsmetest, mis võib kaasa tuua lohiseva kukkumise või hobuse alla jäämise.
• Pea ja kaela halvasti hoitav asend, mis suurendab kaelavigastuste ohtu.
• Kukkumisel jäik keha, mis ei lase löögi jõudu hajutada.
• Maandumine kätele, mis võib põhjustada randme- või küünarnukimurde.
• Vales suunas kukkumine, näiteks otse pea ees või selili, mis võib viia tõsiste vigastusteni.

Kukkumise liigid ja nende ohutu sooritamine

Kukkumisel on oluline lõdvestuda, tõmmata lõug rinnale, hoida käed keha lähedal ja veereda kukkumise suunas, et jaotada löögijõud ühtlasemalt.

• Ettesuunatud kukkumine: juhtub sageli siis, kui hobune peatub järsult või komistab. Ohutuks kukkumiseks tuleks lõug rinnale tõmmata, käed keha lähedal hoida ja veereda üle õla, et vältida pea ja kaela vigastusi.
• Küljele kukkumine: juhtub, kui hobune pöörab järsult või kaotab tasakaalu. Soovitatav on lõdvestada keha, hoida käed keha lähedal ja veereda küljele, et hajutada löögijõudu.
• Tagasi kukkumine: harvem, kuid võib juhtuda, kui hobune tõuseb tagajalgadele ja kaotab tasakaalu. Sellisel juhul on oluline lükata end hobusest eemale ja püüda küljele veereda, vältides seljale kukkumist.

Kukkumise riskitegurite vähendamine

Kukkumisel saab riske vähendada õppides kukkumise õigeid tehnikaid.
Ohutu kukkumise õppimiseks on soovitatav harjutada järgmisi harjutusi:

• Matil veeremine: harjutada veeremist üle õla edasi ja tagasi, et õppida löögijõu hajutamist.
• Tasakaaluharjutused: parandada oma tasakaalu ühe jalaga seismise, tasakaalupadjadel harjutamise või jooga abil.
• Reageerimiskiiruse treeningud: kasutada reaktsioonimänge või -harjutusi, mis parandavad ratsaniku võimet kiiresti reageerida ootamatutele olukordadele.

 

Kukkumise riskitegureid saab vähendada turvavarustuse kasutamise, kukkuma õppimisega ja hobuse käitumise õige tõlgendamisega.

Täname toetuse eest:

  

Eesti Ratsaspordi Arendamise SA