Külli Tedre
Alustasin ratsutamist u. 12aastasena oma suvila lähistel. Kui sealne hobune Jüri ratsabaasi müüdi, järgnesin talle sihikindlalt. Eirasin kõiki oma vanemate keelde – neile tundus ratsutamine halb idee ilmselt ohtlikkuse tõttu, ka räägiti tol ajal, et jalad jäävad kõveraks. Elus olen aga siiani, jalad olid mul kõverad minuarust juba sünnist saati, ning vanemad on nüüdseks isegi õnnelikud, et kunagi ääriveeri lubaduse andsid päris legaalselt 10 ratsutamistrenni võtta.
Minu ratsutamisteekond on mind aja jooksul viinud erinevatesse tallidesse, kuid kõige kauem õppisin Tondi Maneežis. Minust ei saanud küll sportlast, kuid jäin ratsaspordi juurde mitmel muul moel – võistluste korraldajana, Veskimetsa Ratsakeskuse arendusjuhina, ratsaliidu koostööpartnerina, hobufotograafina ja harrastusratsutajana.
Olen sageli mõelnud, et oleme sageli liiga kaugel teadmisest, milline loom hobune üldse on. Tean seda hästi, sest kasvasin ka ise nn. linnatallides üles. Me tuleme talli ja võtame hobuse boksist, ratsutame temaga maneežis ringiratast ja viime tagasi boksi; sageli juhtub seegi, et trenni tulles ulatab eelmine ratsanik meile üle juba saduldatud hobuse. Me kuuleme neid boksis kolistamas, kui heinakäru läheneb, ja see kolistamine ei ole meie jaoks soovitav tegevus. Me nimetame neid halbadeks kommeteks. Ja hobuseid, kes midagi ei oska nii hästi nagu võiks, halbadeks hobusteks.
Kas me oleme üldse üritanud mõelda, miks hobune käitub nagu ta käitub? Kuidas seda muuta? Kas seda saab muuta või mida üldse on vaja muuta ja miks? Üha enam tundub mulle, et hobusest kui teisest elusolendist meie kõrval, peaksid kõik rohkem teadma. See teeb meid endeid paremateks inimesteks ja paremateks ratsanikeks. Ja meie hobused on seeläbi tervemad, õnnelikumad ja paremini koolitatavad.
Külli teemad on: hobuse tõeline olemus, hobuste värvid, hobuste tõud, hobuste psühholoogia, kuulsad hobused ja kuulsad ratsanikud