Alates 2016. aastast oleme kutsunud koolisõidu loengut pidama Eesti tippkoolisõitja Dina Ellermanni.
Tema tutvustab teile koolisõitu ja ratsastamise põhialuseid koolisõitja pilgu läbi. Kindlasti ei ole see suunatud mitte ainult koolisõiduhuvilistele, vaid kõigile noorsportlastele.
Lektor Therje Prohorova
Koolisõit – kõikide ratsutamisdistsipliinide alustala – kuulub Olümpiamängude kavasse 1912. aastast.
Võistlusspordina püüeldakse koolisõidus hobuse ja ratsaniku suurima võimaliku täpsuse ja harmoonia poole.
Eesmärk on näidata hobuse head füüsilist vormi ja võimekust läbi erinevate harjutuste kolmes liikumisviisis – sammus, traavis ja galopis.
Kuni viis kohtunikku hindavad hobuse liikumist, soorituse täpsust, ratsaniku istakut ja juhtimisvõtete õigsust hindesüsteemis 0 – 10. Kõige tähtsam on üldmulje. Kõrvaltvaatajale peab jääma mulje nagu ratsanik ei mõjutakski hobust, vaid et too sooritab elemente mängleva kergusega omast vabast tahtest.
Võistlusväljak peab olema täiesti sile liiva- (või muruplats), mõõtudega 20×60 meetrit, mis tähistatakse 12 tähega sümmeetriliselt raja servadel.
Hobune ja ratsanik esitavad seeria nõutud elemente lähtudes tähtedest. Programmi pikkus on umbes 6 -8 minutit.
Koolisõidus võisteldakse vabakavas või kindla skeemi alusel, programmi sõidetakse teatud puhkudel ka muusikasse (KÜR).
Mingil määral on koolisõit subjektiivne ning paljud on seda võrrelnud iluuisutamisega.
Ratsanik kannab üldjuhul frakki, silindrit, valgeid kindaid, valgeid pükse ja musti saapaid. Lubatud on võistleda ka sõjaväemundris, kui auaste seda nõuab.
Alates R tasemest on kohustusli kangvaljastus (hobusel on suus nn. kahed suulised), piitsa tohib kasutada ainult soendusel.
Ratsastamise elemente on lugematu arv. Meie tutvume nendest põhilistematega, mida olete ka trennides harjutanud.
Et tunnis kuulatu paremini meeles oleks, on lisatud rippmenüüsse loengute konspektid.
Loodetavasti on konspekti piltidest kasu nii testi sooritamisel, kui ka ratsutamistunnis.